Põhjustatud 21. kromosoomi kolmest koopiast tavalise kahe koopia asemel. Esineb sagedusega 1:400 kuni 1:3000 elussünni kohta [1]. Iseloomulik on varieeruva raskusega vaimne alaareng, äratuntavad välised tunnused, lühike kasv, madal lihastoonus, liigeste liigne painduvus ja suurenenud risk meditsiinilisteks tüsistusteks (nt kuulmis- ja nägemisprobleemid, südamerike, seedetrakti väärareng, varasem vananemine) [1][2][3].
Põhjustatud 18. kromosoomi kolmest koopiast. Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:6000 kuni 1:8000 sünni kohta [3]. Iseloomulik on kasvupeetus, organite väärarengud, sh südamerike, hingamishäired, seedetrakti, neerude ja kuseteede väärareng. Mitmete eluohtlike meditsiiniliste probleemite tõttu surevad paljud 18. trisoomiaga isikud enne sündi või esimese elukuu jooksul. 5–10% lastest elab üle esimese eluaasta, kuid neil esineb sageli sügav vaimne alaareng. [4][5][6]
Põhjustatud 13. kromosoomi kolmest koopiast. Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:8000 kuni 1:15 000 sünni kohta [7]. Seostatakse sügava vaimse alaarenguga ja paljude väärarengutega. Haigusega isikutel on sageli südamerikked, aju või seljaaju arenguhäired, väga väikesed või vähearenenud silmad, lisasõrmed või -varbad, huulelõhe, suulaelõhe, madal lihastoonus. [8][9] Pooled imikutest surevad esimese elukuu jooksul ja 90% sureb mitmete tüsistuste tõttu enne esime eluaasta täitumist [7].
Põhjustatud mikrodeletsioonist (kromosoomi segmendi kadumisest) 22. kromosoomi pikas õlas (22q11.2). Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:4500 kuni 1:10 000 sünni kohta [10]. Sündroomil on varieeruv kliiniline fenotüüp, mis võib ulatuda kergest raskeni. Tavalised on südamerikked, suulae anomaaliad, mis võivad põhjustada hüpernasaalset kõnet ja toitmisraskusi, iseloomulikud näojooned, arengu mahajäämus ja immuunpuudulikkus. [10][11][12] Prognoos sõltub haiguse tõsidusest. Imikute suremus on suhteliselt madal, täiskasvanute suremus on kõrgem kui ülejäänud täiskasvanud elanikkonnal. Vähem kui 1%-l 22q11.2 mikrodeletsiooniga patsientidest on raske DiGeorge’i alatüüp, millel on kehv prognoos [12].
Sugukromosoomi anomaalia, mille puhul on naistel ainult üks X-kromosoom kahe asemel (45,X). Esinemissagedus on umbes 1:2500 naise kohta [13]. Fenotüüp on varieeruv ja erineb inimeseti. Tavalised sümptomid on lühike kasv ja munasarjade funktsioonihäire, mistõttu ei alga puberteet. Enamus naisi on viljatud [14]. Kolmandikul kuni pooltel patsientidel on kaasasündinud südamerike [15]. Iseloomulikud võivad olla veel lisavoldid kaelal, käte ja jalgade turse, luustiku kõrvalekalded ja neeruprobleemid. Vaimne areng on tavaliselt normaalne, kuid patsientidel võib esineda arengupeetust, õpiraskusi ja/või käitumisprobleeme [14][15][16].
Sugukromosoomi anomaalia, mille puhul meestel on kaks X-kromsoomi ühe asemel (47,XXY). Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:500 kuni 1:1000 mehe kohta [17]. Sümptomid varieeruvad ning haigusseisund diagnoositakse sageli alles täiskasvanueas või jääb diagnoosimata [18]. Kõige tavalisem sümptom on viljatus. Klinefelteri sündroomiga meestel võib olla pikk kasv ja ebanormaalsed kehaproportsioonid. Neil on tavaliselt väikesed munandid ja vähenenud testosterooni tootmine, mis põhjustab hilinenud või mittetäieliku puberteedi, rindade suurenemise, vähenenud lihasmassi ja luutiheduse ning näo- ja kehakarvade vähenemise. Mõnedel isikutel võivad esineda laskumata munandid, kusitiava peenise alumisel küljel või väike peenis, õpiraskused või arengupeetus. [19][20]
Sugukromosoomi anomaalia, mille puhul meestel on kaks Y-kromsoomi ühe asemel (47,XYY). Esineb ligikaudu 1:1000 vastsündinud poisi kohta. Sümptomid võivad varieeruda ning paljudel patsientidel on need kerged või puuduvad, mistõttu ei saa nad kunagi diagnoosi või saadavad selle alles hilisemas elus. Seisundit seostatakse pika kasvuga ning esineda võib suur pea, suured hambad, lampjalgsus, sissepoole kõverduvad viiendad sõrmed (klinodaktüülia), üksteisest kaugel asetsevad silmad ja selgroo haiguslik kõverdumine (skolioos). Võib esineda suurem risk astmale, krambihoogudele, autismispektri häiretele, õpiraskustele ja käitumisprobleemidele. Viljakusprobleemid on veidi sagedasemad võrreldes üldise elanikkonnaga, kuid enamasti on viljakus normaalne. [21][22][23]
Sugukromosoomi anomaalia, mille puhul naistel on kolm X-kromsoomi kahe asemel (47,XXX). Esinemissagedus on ligikaudu 1:1000 tüdruku sünni kohta. Fenotüüp on varieeruv ning enamusel sümptomid puuduvad või on kerged. Hinnanguliselt diagnoositakse 10% trisoomia X-iga isikutest [24]. Tavalised tunnused on pikk kasv, madal lihastoonus ja kõverdunud viiendad sõrmed (klinodaktüülia). Muud seostatud tunnused on krambid, neeruprobleemid, arengupeetus ja õpiraskused. Seksuaalne areng ja viljakus on tavaliselt normaalsed, kuid mõnedel naistel võib esineda viljakusprobleeme, ebanormaalset munasarjade ja/või emaka arengut, enneaegset munasarjapuudulikkust ja varajast või hilist puberteeti. [25][26]
Põhjustatud deletsioonist 7. kromosoomi pikas õlas (7q11.23). Sagedus on ligikaudu 1:7500 [27]. Iseloomulik on arengupeetus, vaimne alaareng (tavaliselt kerge), ainulaadsed isiksuseomadused, ülitundlikkus heli suhtes, sidekoe kõrvalekalded, kasvupeetus, endokriinsed kõrvalkalded (nt hüperkaltseemia, hüpotüreoos) ja erilised näojooned. Suurel osal patsientidel on südame-veresoonkonna haigused. Tavaline on veresoonte ahenemine, mis võib põhjustada kõrget vererõhku, arütmiat ja südamepuudulikkust. Enamik inimesi vajab elukestvat järelvalvet. [27][28][29][30]
Põhjustatud 1. kromosoomi lühikese õla vastava piirkonna mikrodeletsioonist. Hinnanguline esinemissagedus on 1:5000 vastsündinu kohta. Naiste seas on esinemissagedus kõrgem, kuid selle põhjus ei ole teada [31][32]. Haigus põhjustab tavaliselt sügavat vaimset alaarengut. Enamikul haigetest on aju struktuuri kõrvalekalded ja nad ei räägi või ütlevad ainult mõne sõna. Tüüpiline on väike pea ja iseloomulikud näojooned. Lisaks võivad olla madal lihastoonus, neelamisraskused, krambid, käitumisprobleemid ja luustiku, südame, seedetrakti, neerude või suguelundite kõrvalekalded. Patsiendid jäävad tavaliselt teistest sõltuvaks ja vajavad arstiabi kogu elu. [32][33][34]
Põhjustatud mikrodeletsioonist 4. kromosoomi lühikese õla otsa piirkonnas (4p16.3). Hinnanguline esinemissagedus on 1:20 000 – 1:50 000 sünni kohta. Esineb naistel sagedamini kui meestel (2:1) [35]. Sündroomi sümptomid on varieeruvad. Peamisteks tunnusteks on iseloomulikud näojooned (kaugel asetsevad silmad, väike pea), hilistunud kasv ja areng, vaimne alaareng (kergest raskeni), madal lihastoonus ja krambid. Söötmisprobleemid on tavalised ja võivad olla tõsised. Muudeks tunnusteks võivad olla luustiku kõrvalekalded, kaasasündinud südamerikked, kuulmise kadu, kuseteede väärarengud ja/või aju struktuursed kõrvalekalded. [36][37][38]
Põhjustatud mikrodeletsioonist 11. kromosoomi pika õla otsa piirkonnas (11q23.3-q25). Hinnanguline esinemissagedus on 1:100 000 vastsündinu kohta, naiste ja meeste sageduse suhe on 2:1 [39]. Sümptomid varieeruvad indiviiditi, kuid sageli esineb Paris-Trousseau sündroom (veritsushäire), iseloomulikud näojooned, motoorsete oskuste ja kõne arengu hilistumine ning kognitiivsed häired. Muudeks tunnusteks võivad olla toitmisraskused imikueas, lühike kasv, käitumisprobleemid, immuunpuudulikkus ja südame, neerude, seedetrakti, suguelundite, kesknärvisüsteemi ning luustiku arenguhäired. [40][41]
Põhjustatud 5. kromosoomi lühikese õla osalisest (5p15.3-15.2) või täielikust deletsioonist. Esinemissagedus on 1:15 000 kuni 1:50 000 elussünni kohta [42]. Sümptomid on varieeruvad. Iseloomulik on kassikisa meenutav nutt imikutel, mõõdukas kuni raske vaimne alaareng, arengu hilistumine, väike pea, sünnieelne ja -järgne kasvupeetus ning madal lihastoonus imikueas. Patsientidel on iseloomulikud näojooned. [43][44] Sage on selgroo haiguslik kõverdumine (skolioos). Ligikaudu 15–20% imikutel on kaasasündinud südamerikked. [44]
Põhjustatud mikrodeletsioonist 8. kromosoomi pikas õlas (8q23.3-q24.1). Esinemissagedus on ligikaudu 1:100 000 inimese kohta [45]. Seisund põhjustab luude ja liigeste väärarenguid, iseloomulikke näojooni, vaimset alaarengut ning naha, juuste, hammaste, higinäärmete ja küünte kõrvalekaldeid. Esineda võivad mõned üksikud kuni sajad healoomulised luukasvajad, mis tekivad tavaliselt imikueast varase lapseeani ning mille moodustumine lõpeb noorukieas. Sõltuvalt kasvajate asukohast võivad need põhjustada valu, liigeste piiratud liikumisulatust või veresoonte ja seljaaju kahjustusi. [46][47]
Haiguse üks põhjusi on 15. kromosoomi pika õla teatud piirkonna emalt päritud mikrodeletsioon (15q11.2-q13.1) [48]. Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:12 000 kuni 1:20 000 inimese kohta. Iseloomulik on arengu hilistumine, vaimne alaareng, raske kõnepuue, probleemid tasakaalu ja liikumisega ning rõõmus, erutunud käitumisviis. Enamikul haigetel lastel on korduvad krambid (epilepsia) ja väike pea. [49]
Haiguse üks põhjusi on 15. kromosoomi pika õla teatud piirkonna isalt päritud mikrodeletsioon (15q11.2-q13.1l) [50]. Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:10 000 kuni 1:30 000 inimese kohta. Iseloomulik on madal lihastoonus, toitmisraskused, kehv kasv ja hiline areng imikueas. Lapseeas võib patsientidel tekkida äärmuslik nälg, mis põhjustab kroonilist ülesöömist ja rasvumist. Tavaline on kerge kuni mõõdukas vaimne alaareng, iseloomulikud näojooned ja alaarenenud suguelundid. [51]
Põhjustatud 15. kromosoomi pika õla vastava piirkonna mikroduplikatsioonist (kahekordistumisest). Sama piirkonna deletsioonid põhjustavad Angelmani/Prader-Willi sündroomi. Sagedus on 1:5000 inimese kohta [52]. Iseloomulik on madal lihastoonus, arengupeetus, vaimne alaareng ja käitumisraskused [53]. Eriti on mõjutatud keele ja kõne areng ning mõnedel patsientidel ei arenegi funktsionaalset kõnet. Rohkem kui pooltel sündroomiga inimestel on korduvad krambid (epilepsia). [54]
Põhjustatud 7. kromsoomi pika õla vastava piirkonna mikroduplikatsioonist. Sama piirkonna deletsioon põhjustab Willams-Beureni sündroomi. Esinemissagedus on hinnanguliselt 1:7500 kuni 1:20 000 inimese kohta [55]. Sündroomil on varieeruv fenotüüp, mis avaldub tavaliselt kõne hilistumise või häiretega, kerge või mõõduka vaimse alaarenguga (võib olla ka normaalses vahemikus) ja iseloomulike kolju- ja näojoontega. Esineda võib madalat lihastoonust, koordinatsioonihäireid, käitumishäireid ja erinevaid kaasasündinud anomaaliaid. [56][57] Ligikaudu pooltel isikutel on aordi laienemine [55].
Põhjustatud muutustest DMD geenis, mis asub X-kromosoomis (Xp21.2-p21.1). NIPT sõeluuringuga tuvastatakse vaid väike osa Duchenne’i lihasdüstroofia juhtudest (mikrodeletsioonid). Haigus esineb meestel, harvadel juhtudel võib mõjutada ka naisi [58]. Esinemissagedus on 1:3500 mehe kohta. Iseloomulik on lihaste nõrkus ja kõhetumine (atroofia). Haigus on progresseeruv ja enamik patsientidest jääb teismeeas ratastooli. Tekkida võivad rasked ja eluohtlikud tüsistused, nt südamelihase haigus (kardiomüopaatia) ja hingamisraskused. [59]
Põhjustatud 17. kromosoomi pika õla vastava piirkonna mikrodeletsioonist. Esinemissagedus on 1:14 000 kuni 1:50 000 inimese kohta [60]. Iseloomulikud on järgnevate seisundite erinevad kombinatsioonid: neerude ja kuseteede struktuursed või funktsionaalsed kõrvalekalded, noorte küpsuseas algav diabeet tüüp 5 (MODY 5, maturity-onset diabetes of the young type 5), neuroloogilised või neuropsühhiaatrilised häired (nt arengupeetus, vaimne alaareng, autismispektri häired, skisofreenia, ärevus ja bipolaarne häire) [60][61].
Põhjustatud mikrodeletsioonist 17. kromosoomi lühikeses õlas (17p11.2). Hinnanguline esinemissagedus on 1:15 000 kuni 1:25 000 inimese kohta [62]. Sündroomi iseloomustavad kaasasündinud kõrvalekalded ning käitumis- ja kognitiivsed probleemid. Sümptomid võivad inimeseti erineda. Tavalised on iseloomulikud näojooned, luustiku väärarengud, erineva raskusastmega vaimne alaareng, kõne ja motoorse arengu hilistumine, unehäired ning ennast kahjustav või tähelepanu otsiv käitumine. [63][64]
Põhjustatud mikrodeletsioonist 17. kromosoomi pikas õlas (17q21.31). Esinemissagedus on 1:16 000 kuni 1:55 000 inimese kohta [65][66]. Sündroomi seostatakse paljude sümptomitega, mis inimeseti varieeruvad. Sageli esinevad toitumisprobleemid imikueas, madal lihastoonus väikelastel, arenguprobleemid, kõne hilistumine, õpiraskused ja kerge kuni mõõdukas vaimne alaareng, epilepsia (1 inimesel 3-st), iseloomulikud näojooned, nägemisprobleemid, kuulmishäire ja/või teised kaasasündinud häired. [66][67]
Põhjustatud mikrodeletsioonist 22. kromosoomi pikas õlas (22q13). Hinnanguline esinemissagedus on 1:30 000 elussünni kohta [68]. Sümptomid varieeruvad laialdaselt. Iseloomulikud on madal lihastoonus vastsündinul, arengupeetus, normaalne kuni kiirenenud kasv, puuduv või tugevalt hilistunud kõne ja pisemad düsmorfsed tunnused. [69] Patsientidel on tavaliselt vähenenud valutundlikkus. Paljudel on vähenenud higistamisvõime, mis võib põhjustada suurenenud riski ülekuumenemisele. [70]
Põhjustatud 15. kromosoomi pika õla vastava piirkonna mikrodeletsioonist. Esinemissagedus on ligikaudu 1:42 000 inimese kohta [71]. Iseloomulik on kasvupeetus, vaimne alaareng ja eristuvad näojooned. Teised levinud sümptomid on luustiku, sõrmede ja varvaste kõrvalekalded, suguelundite anomaaliad meestel, madal lihastoonus, käitumisprobleemid, korduvad infektsioonid ja silmaprobleemid. [71][72]
Põhjuseks peamiselt NF1 geeni mutatsioonid, kuid harvadel juhtudel 17. kromosoomi pika õla mikrodeletsioon (17q11.2). NIPT sõeluuringul tuvastatakse vaid väike osa neurofibromatoos tüüp 1 juhtudest (mikrodeletsioonid). Esinemissagedus on umbes 1:3000 elussünni kohta. Sümptomid varieeruvad suures ulatuses. Iseloomulikud on pigmendilaigud nahal ja kasvajad piki närve nahas, ajus ja teistes kehaosades. Enamusel täiskasvanutest tekivad healoomulised kasvajad (neurofibroomid) nahal või naha all. Harvadel juhtudel võivad tekkida pahaloomulised neurofibroomid. Patsientidel on kõrgenenud risk ka teiste vähkkasvajate tekkeks. Sümptomiteks võivad olla lisaks lühike kasv, suur pea, krambid, luustiku kõrvalekalded, õpiraskused ja kognitiivsed probleemid. [73][74][75]
Põhjustatud 3. kromosoomi pika õla vastava piirkonna mikrodeletsioonist. Esinemissagedus on ligikaudu 1:30 000 kuni 1:150 000 inimese kohta. Sündroomil on varieeruv fenotüüp. Sümptomiteks võivad olla istumise, kõndimise ja kõne hilisem areng, toitmisraskused, vaimne alaareng, suurenenud risk psüühika- ja käitumishäirete tekkeks, sagedased kõrva- ja hingamisteede infektsioonid ning väike pea. Mõned imikud sünnivad huule- või suulaelõhega ning esineda võib südamerikkeid. [76][77][78]
Põhjustatud 2. kromosoomi pika õla vastava piirkonna mikrodeletsioonist. Sündroomi on seostatatud vaimse alaarengu, madala lihastoonusega vastsündinul, düsmorfsete tunnustega, skolioosiga, sõrmede ja varvaste anomaaliaga ning käitumisprobleemidega [79].
Põhjustatud mikrodeletsioonist 17. kromosoomi lühikese õla otsa piirkonnas (17p13.3). Esinemissagedus on 1:100 000 elussünni kohta [80]. Iseloomulik on aju väärareng (lissentsefaalia), eristatavad näojooned ja rasked neuroloogilised kõrvalekalded, sh vaimne alaareng ja krambid. Patsientidel võivad olla eluohtlikud hingamisprobleemid. Vähesed isikud elavad lapseeast kauem. [81][82]
Põhjustatud 12. kromosoomi lühikese õla mosaiiktetrasoomiast, mille tulemuseks on 12. kromosoomi lühikese õla neli koopiat tavalise kahe asemel. Hinnanguline esinemissagedus on 1:20 000 inimese kohta [83]. Sümptomite raskusaste varieerub. Iseloomulik on madal lihastoonus imiku- ja varases lapseeas, vaimne alaareng, krambid, eristuvad näojooned ja teised sünnidefektid, nt diafragmaalsong, pärakuanomaalia ja südamerikked. Kõne on sageli vähene või puudub. Patsiendid võivad vajada elukestvat arstiabi. Umbes pooled patsientidest ei pruugi elada lapseeast kauem. [84][85][86]
Kui enamikus või kõigis rakkudes on 8. kromosoomi kolm koopiat, on tegemist täieliku trisoomia 8-ga. Täieliku trisoomia 8-ga loode ei ole elujõuline ning tulemuseks on raseduse katkemine esimesel trimestril [87]. Isikud mosaiikse trisoomia 8-ga võivad olla eluvõimelised (kui osad rakud on normaalsed, kahe 8. kromosoomi koopiaga). Mosaiikse trisoomia 8 esinemissagedus on 1:25 000 kuni 1:50 000 imiku kohta. Esineb meestel sagedamini kui naistel [88]. Sümptomid varieeruvad, kuid esineda võib iseloomulikke näojooni, vaimset alaarengut ning liigeste, neerude, südame ja luustiku kõrvalekaldeid. [89][90]
Põhjustatud 9. kromosoomi kolmest koopiast. Täielik trisoomia 9 põhjustab raseduse katkemist esimesel trimestril. Isikud mosaiikse trisoomia 9-ga võivad olla eluvõimelised (kui osad rakud on normaalsed, kahe 9. kromosoomi koopiaga) [91]. Mosaiikse trisoomia 9 sümptomid on varieeruvad. Iseloomulik on vaimne alaareng, kasvu- ja arengupeetus, eristuvad näojooned, kaasasündinud südamerikked ning urogenitaalsed, luustiku- ja kesknärvisüsteemi anomaaliad. [92][93]
Põhjustatud 16. kromosoomi kolmest koopiast. Täielik trisoomia 16 põhjustab raseduse katkemist esimesel trimestril. Isikud mosaiikse trisoomia 16-ga võivad olla eluvõimelised (kui osad rakud on normaalsed, kahe 16. kromosoom koopiaga). Mosaiikse trisoomia 16 fenotüüp on varieeruv ning sümptomiteks võivad olla loote kehv kasv raseduse ajal, kaasasündinud südamerikked, ebatavalised näojooned, alaarenenud kopsud või hingamisteede probleemid, luu- ja lihaskonna anomaaliad, hüpospaadia poistel (kusitiava peenise alumisel küljel). Trisoomia 16 mosaiiksusega laste puhul on suurem enneagse sünni risk. [94][95][96]
Põhjustatud 22. kromosoomi kolmest koopiast. Täielik trisoomia 22 põhjustab tavaliselt raseduse katkemist esimesel trimestril [97]. Isikud mosaiikse trisoomia 22-ga võivad olla eluvõimelised (kui osad rakud on normaalsed, kahe 22. kromosoomi koopiaga). Mosaiikse trisoomia 22 fenotüüp varieerub indiviiditi. Iseloomulikud tunnused on tavaliselt sünnieelne ja sünnijärgne kasvupeetus, vaimne alaareng, kehapoolte asümmeetriline areng, kaasasündinud südamerikked ja teised füüsilised kõrvalekalded. [98][99]
